Massu mõis

29.05.15

Arhiivimaterjalides on Massu mõisat esmakordselt mainitud 1596. aastal. Massu mõis tegutses üle 300 aasta.

Arhiivis on säilinud Massu mõisahoonete kirjeldus 1688. aastast. Peamised hooned paiknesid tollal ümber neljakandilise siseõue. Siin olid härrastemaja, valitseja ja teenijate elumaja, ait ning tall koos vankrikuuriga. Nii härrastemaja kui teiste majade katused olid sel ajal tehtud roost, ainsaks erandiks laudakatusega viinaköök. Tuleohtlikud hooned, nagu rehi, kuivati, sepikoda ja saun, jäid keskusest eemale, samuti loomapidamishooned. Selliseks jäi mõisaplaneering kaheks ja pooleks sajandiks.

Massu mõis, eestvaade Massu mõis, õuestvaade

Massu mõisa härrastemaja vaated (Eesti Rahva Muuseumi fotokogu, www.muis.ee)

Klassitsistlik härrastemaja on ehitatud 19. sajandi esimesel poolel (1820. aastatel). Mõisahoone on liigendatud nõrgalt eenduvate risaliitidega, millest keskmist ilmestab vormikas, kaheksast paariti asetatud toskaana orderis sambast koosnev portikus. Tähelepanu väärib ampiirilik, kraatervaasi kujutisega välisuks.

Peahoonega moodustavad ühtse ansambliterviku sammasportikusega aidahoone klassitsistlik fassaad. Hinnaliseks võib pidada ka vabaplaneeringuga parki. Kogu mõisaansambel võeti riikliku kaitse alla 1972. aastal.

Mõisahoones on olnud Massu kool, rahvamaja ja kohalik kultuurimaja. Peale uue klubihoone valmimist Kõmsil 1988. aastal on Massu mõis seisnud tühjana. Tänaseks on valdus läinud erakätesse.  

 

Mõisaomanikud

1596. aasta arhiiviandmete põhjal kuulus mõis Nicolaus Raskile. Tema surm 1599. a tegi mõisaomanikuks William Grimi. 1606-1612 kuulus Massu von Roseni perele ja 1613. aastast Haapsalu asehaldurile Johan Maydellile. Maydelli surma järel omandas mõisa Paadrema parun Otto Uexküll. Pärast Põhjasõda sai Massu omanikuks Friedrich von Gersdorff, kellele kuulus samal ajal ka Tuudi mõis. 1765-1840 olid Massu peremeesteks Pistohlkorsid, rootsi päritolu aadlikud. Massule lisaks kuulusid neile ka Illuste ja Paatsalu mõis. 1840 asus Massusse Bremenite suguvõsa, naabermõisate Voose ja Mõisaküla omanikud. Bremenid müüsid 1911. a oma valdused Arnold von Winklerile. Viimane müüs 1917. a Massu, Voose ja Mõisaküla omakorda Henri von Pistohlkorsile, kes jäigi viimaseks mõisaomanikuks.

 

Esinduslikud kõrvalhooned

Majandushoonetest torkas maantee poolt tulles kõigepealt silma magasiait. Veidi eemal kaks omavahel ühendatus silindrilise võlviga paekivist rehte ja küün. Seejärel kaks paralleelset otstest müüriga ühendatud karjalauta, nende vahel karjaõu, kohe kõrval nuumait ja sealaut. Järgnes viina- ja juustukoda, hoone, kus mitu aastakümmet asus hilisem Massu meierei. Algselt aga oli see hoone ehitatud ja kasutusel mõisa aidana, valminud ühel ajal härrastemajaga. Seda sammastega hoonet on mõisaarhitektuuri uurijad nimetanud üheks ainulaadseimaks ja esinduslikumaks aidaks mõisaaegses Eestis. Teeristi lähedal oli raudkivist tall koos tõlla- ja vankrikuuriga. Viimastel aastakümnetel on talli ümber ehitatud ja kasutatud viljakuivatina. Talliga samal ajal ehitati ka pargis asuv jääkelder. Talli ligidal asus viina ja õlle pruulikoda, pruulikoja kõrval akendeta kivimaja –viinaladu. Saun asus tiigi kõrval, sepikoja läheduses. Mõisal olid ka kasvuhooned, lubjaahi, paemurd, lehtla ja teenijatemaja ehk häärber. Külalised sõitsid mõisa sisse Kõmsi poolt, saades nii pildi mõisasüdame suursugususest. Alles pärast poolekilomeetrist ringi keerasid tõllad ja saanid magasiaidapoolsest pargiväravast mõisa peahoone ette.

Massu mõisa tall Massu mõisa ait, hilisem meierei

 

Mõisa asukohast ja rajamisest

Massu mõis rajati põliste Massu (Maso, Masso=Maasoo, Massau), Kokuta (Koekete, Kokkota) ja Mäense (Megentacken, Mäntack) küla keskele. 1800. aastast pärinevatel Dobermanni topograafilistel kirjutistel on antud Massu maadest täielik ülevaade. 19. sajandil sai Massu mõis lisaks veel Järise ja kuke küla. Massu mõisale kuulus ka üks karjamõis – Karlshöhe. Selle täpset asukohta pole kaardil veel õnnestunud määratleda. Arvata võib, et see asus Kuke külas. Alates 1880. aastatest hakati mõisalt maid päriseks ostma, mis vähendas mõisamaid tunduvalt. Kui varem oli Massu mõisal maid 16,6 adramaa jagu, siis 1913. aastal vaid 4,7. (Adramaa oli paiguti eri suurusega, Lääne-Eestis keskmiselt 72-90 vakamaad.)
1919. aasta 10. oktoobril võttis Eesti Vabariigi Asutav Kogu vastu maaseaduse. Massu mõis koos maadega, nagu muudki mõisad üle Eesti, võõrandati riigi omandusse. Massu mõisast tehti asundustalud. 



Toimetaja: EERO SAHK