Vabariigi Presidendi kõne Hanila muuseumi avamisel

"Hea Hanila rahvas, armas Eesti rahvas!

Meie hümnis on sõnad - "mu õnn ja rõõm." Eks ole ju õnn ja rõõm, mis meid täna sel tuulisel päeval kokku tõi. Selle nimel on kasulik natukene vaeva näha, natukene tööd teha.

Ma küsiksin - miks me oleme täna siin koos? Kas ainult muuseumi pärast?. Kõigepealt lubage mul öelda, et Eesti Vabariik pöördub austuse ja tänuga August Tampärgi poole. Rohkem kui 20 aastat tagasi hakkasite Te koguma mälestusi ajaloost. Sellel on sootuks teine tähendus, kui näiteks Rootsis, Soomes või Saksamaal või Taanis.Vene võim oli sellest otseselt huvitatud, et mälestused kaoksid või oleksid vähemasti moonutatud. See, kes valitseb minevikku, valitseb tulevikku. Rahva mälu kestis edasi ja rahvas on alati kole palju targem igast valitsusest.

See M Ä L U kestis edasi ema-isa kõnelustes oma lastega, ta kestis ka koolitundides. Selles ei ole ju vähimatki kahtlust, nagu me praegu kuulsime kooliõpetajailt. Alati leidus võimalus lapsi tagasi suunata Eesti ajaloo juurde või kui mitte seda, siis alati leidus võimalus õpetada lapsi mõtlema oma peaga.

Rahva mälu kestis edasi Betti Alveri luuletustes ja temast põlvkond noorema Veljo Tormise koorilauludes, Paul Kerese malemängus, Kaljo Põllu graafikas, Heinz Valgu karikatuurides, meie laulupidudes.

Rahva mälu kestis edasi nendes endiste aegade esemetes, mida Teie, mu kallis äsjane naabrimees Porsiku Kustas, hoole ja armastusega kogusite. Nendes esemetes on tunda meie põlvkondade kätesoojus. Nad kõik tulevad ajast, kus eseme eluiga oli palju pikem, kui inimese eluiga. Iga ese oli juba tükike ajalugu, nad kõnelevad. Vaikselt küll. Aga kui kogu rahvas kandis suukorvi ja oli sunnitud vaikima, oli esemete sosin kõuemürin.

Hanila muuseumi avamine langeb ühte Euroopa muinsuskaitsepäevade tähistamisega. Hanila muuseum avatakse taastatud Eesti Vabariigi kuuendal eluaastal. On väga tore, et igapäevaste töömurede kõrval, nagu vallavanemgi ütles-maal, kus enamasti suletakse, on siin, Hanilas võimalus midagi avada. Midagi, mis ei vii meid mitte minevikku, vaid mineviku kaudu tulevikku.

Siin nimetati midagi, mis mind ka otseselt puudutas. 20 aastat tagasi ühes raamatus ühendasin ma ühe araabia maateadlase tekstides esineva kohanime Hanilaga. Sellel seigal on täna oma väärtus- neil aegadel oli esmatähtis eestlastele tagasi anda nende ajalugu. Ajalugu, nagu ütlesin, on teeviit tulevikku, homse päeva võti.

Eestit ehitades me mitte ainult ei m õ t l e oma eelkäijatele.

Me õpime neilt. Muidugi, tehnikas ei saa nad meid enam õpetada. Aga nad õpetavad meile elutarkust, õpetavad visadust, lootuste säilimise rasket kunsti, õpetavad eestlasele igiomast sõbralikku vahekorda loodusega, põlluga, allikaga, ohvrikiviga, matusepaigaga.

Tahan korrata üht mõtet, mida olen rõhutanud, ka "Hõbevalges", nimelt: mida kiirem mootor, seda tugevamad pidurid.Teiste sõnadega: mida kiirem areng, seda tähtsam on side minevikuga.

Meie tänased sammud on kiired. Seepärast on ajalugu meile väga oluline.

Soovin Teile, direktor Laine Vesker, palju edu muuseumi töö korraldamisel. Soovin muuseumile palju teadmishimulisi külastajaid!

Soovin Hanila vallale, et ajalugu sisendaks vallale jõudu ja uhkust, eneseusaldust edasi minna. Et ajaloo võimsad juured toidaksid Eesti tugevat tulevikku."