Pivarootsi küla

13.01.16

Asukoht

Pivarootsi on Läänemaa Hanila valla kõige lõunapoolsem küla, Lääne ja Pärnu maakonna piiril, mis on hinnatud suvituskoht Liivi lahe kirderannikul. 

 

Küla iseloomustus

01.01.2016 rahvastikuregistri seisuga on Pivaroootsi külas 17 elanikku. Majapidamisi on 15. Elanikkonna koosseis on põhjalikult vahetunud, põliselanikke on järele jäänud vähe.

Pivarootsi küla on tänaseks oma kauni looduse, puhta õhu ja mere läheduse tõttu väljakujunenud turismi- ja suvituspiirkond. Piirkonda on soetanud omale suvekodu mitmed tuntud inimesed.

2012. aastal sai auklik ja tolmav kruusatee tolmuvaba katte.

Pivarootsis tegutsevad mitmed turismiga seotud ettevõtted: Pivarootsi Tuulik, Pivarootsi mõis-turismitalu, Pivarootsi õppe- ja puhkekeskus ning Pivarootsi lastelaager. Pivarootsi mõisa ja Kangru talu ettevõtjad peavad hobuseid, lambaid ja lihaveiseid, et hoida korras ja säilitada rannaniidud. 
 

 

Ajalugu

Pivarootsi, see on rannaküla ilma kivi-, pronks- ja rauaajata. Nendel aegadel loksus Pivarootsi küla kohal meri – oma tõusude ja mõõnade, tormide ja tuulevaikusega.
Pivarootsi rannaküla tekkis XIV sajandil mere taandumise tulemusel, kandes aegade jooksul erinevaid nimesid: Piwa-Rootsi – Pivaross – Randweben – Randaby – Pivarootz – Paulsruhe – Pivarootsi.
Pivarootsi küla ristijateks ja asutajateks on olnud ilmselt liivlased. Sõna "piva" tähendab liivi keeles "püha". Vägagi ilus nimi – "püha küla". Kuulus ju Pivarootsi neil aegadel Liivimaa Saare-Lääne piiskopkonda.

1564. a vallutasid rootslased Koluvere ja kogu Läänemaa läks Rootsi võimu alla.
1564.-1565. a allikates on mainitud küla nimena Randaby.
1565. a võime lugeda Pivarootsi küla esmamainimist G. Hartmanni poolt. Öeldud on: "Pivaross Gut kutsutakse Rootsimõisaks ja ümbruses asuvat küla Piva külaks."
1586. a kasutatakse nimena ka Piwarootz.
1591. a tuleb üheaegselt Pivaross'iga kasutusele nimi Randweben. Toredasti iseloomustatakse küla elanikke: siin looduslikult kaunis rannakülas elavad ammustest aegadest suured ja suurepärased, aga eesti keelt kõnelevad pered. Elanike näoilme ja riietus on rootsipärane, aga talupoegade traditsioonid on omapärased.
1885. a ristiti küla Paulsruhe'ks, surnud mõisniku parun Paul von Hoyningen-Huene mälestuseks.
 

Pivarootsi mõis ja mõisnikud
Pivarotz'i mõis tekkis Rootsi ajal Piwa külas. Pivarootsi mõis eraldati Mihkli kihelkonnas asuvast Karinõmme mõisast 1670tel aastatel. Mõis võõrandati 1919. aastal Eesti Vabariigi poolt maaseaduse alusel.

1671. a kinnitatakse, et 1663. a testamendiga  on Christoffer von Büldering pärandanud Karinõmme mõisa (s.h Piewaroitz'i küla) oma vanemale pojale Hermann Büldering'ile.
1683. a immiteeritakse leitnant Johann von Bock'ile.
1696. a valdas mõisat Johann von Bocki tütar Anna Johanna Bock, hiljem Gerdruta von Rass (abielus Adolph Stephan von Rassiga), seejärel tema pojad Ernst Johann (1720., 1726. a) ja Karl Gustav Rass (märgitud 1733. a).
1738. a omandab mõisa Anton Friedrich von Wrangell, hiljem on omanikuna märgitud tema lesk Maria Juliana von Wrangell (sünd Grotenhielm).
1765. a sai omanikuks Maria poeg Gustav Johann von  Wrangell.
1783. a pandib Gustav Johann von  Wrangell poeg Gustav Wilhelm Pivarootsi 45 aastaks kapten Jakob von Tiesenhausen'ile.
1802. a kinnitati pandimõis Pivarootsi oberstleitnant Berend Johann von Tiesenhausen'ile, kes valdas mõisat juba eellepingust alates (1796).
1812. a pantis Berend Johann Pivarootsi edasi major Jakob Friedrich von Helwig'ile, kellelt pärib mõisa tema lesk Dorothea Augusta von Helwig.
1828. a omandas pandiõiguse mõisale Gerdruta Charlotte von Saltzmann (sünd paruness Bielsky).
1838. a kinnitati mõisa omanikeks pärimise teel Gerdruta Charlotte vend Berend ja õde paruness Margarethe von Bielsky.
1843. a ostis mõisa leitnant Paul Georg Fromhold von Hoyningen-Huene, 1900. a päris mõisa tema poeg Georg von Hoyningen-Huene. Hoyningen-Huene'd (Sankt-Peterburgi sakslased) jäid mõisa o manikeks kuni võõrandamiseni 1919. aastal.
1901. a tuli mõisa peavalitsejaks paruness Olga von Hoyningen-Huene.
1913. aastast oli mõisa omanikuks parun Georg Paul von Hoyningen-Huene (insener Peterburist).
Viimaseks mõisa valitsejaks oli paruness (Loona?)  von Hoyningen-Huene.
1939. aastal olid saksad sunnitud mõisa maha jätma.

 

Maastik, mere kallas Pivarootsi mõisa lähedal (ERM EJ 47:13)

Maastik, mere kallas Pivarootsi mõisa lähedal (ERM EJ 47:13), Eesti Rahva Muuseum. Kunstnik M. Joosep, 1911.

 

Pivarootsi küla – osake Karl Ristikivi lapsepõlevmaast
Karl Ristikivi vanaisa Madis Ristikivi (sünd 1845. a), pere noorim poeg, jõudis Varbla vallast oma renditalu otsingutega Pivarootsi mõisa maadele. Oletatavasti oli selleks taluks Tika. Väidetavalt on Karl Ristikivi (sünd 16. oktoobril 1912) sünnikoht Juurikal. Kirjandusloolased kinnitavad, et laps sündis Varblas, Juurika pere järeltulijad väidavad kindlalt – lapse sünnikoht on Pivarootsi.
Ema Liisu elas ja kasvatas üksinda poeg Karli Juurikal, isa Juhan Tänav elas Aadu talus.
Peale ema surma 1941. aastal oli Karl Ristikivile hüvastijätt lapsepõlvemaaga. Hiljem ta siinkandis enam ei käinud.
Vaadates tagasi kirjaniku noorusmaadele, tundub, et Juurika talu oli koht, kus möödusid tema lapsepõlve parimad päevad. Juurikale tuli ta meelsasti ka noormeheeas, kus ta leidis võimaluse vähekest kirjatööd teha.
Pivarootsi "mägedelt" paistab selge ilmaga Muhumaa. Oma kirjas Kaja Noodlale 1968. aastal kirjutab Ristikivi: "Muhu keel on mulle väga lähedane – olen ju lapsepõlve veetnud suurel maal just Muhumaa vastas ja nende murde üle olen küllalt naernud, nagu oli see rumal komme meie rahval vanasti."
Pivarootsis elasid tol ajal vähemalt pooltes taludes muhulased. Nad olid elukoha ja töö otsingul Muhust Pivarootsi elama asunud.
 

2012. a täitus Karl Ristikivi sünnist 100 aastat. Sel puhul etendus Juurika talus näidend "Karl Ristikivi põlev lipp" (autor Loone Ots, lavastaja Raivo Trass).

 

Pivarootsi küla kalamees (ERM Fk 184:2)

Karuse khk, Pivarootsi küla kalamees (ERM Fk 184:2); Eesti Rahva Muuseum. Foto F. Kohtitsky, 1912.

 

Esimene Eesti Vabariik
Esimese Eesti Vabariigi ajal ehitati külas maju, hariti põldu, kasvatati arvukalt loomi ja püüti kala. Raskemaid talutöid tehi talgute korras. Põlluharimine ja karjakasvatus suurt tulu ei toonud. Põld on Pivarootsis alati kehv olnud. Olid palgi- ja sõnnikuveo ning heinatalgud. Koostööna käis ka viljapeks. Populaarsuse omandasid sulenoppimise talgud (patjade valmistamiseks). Suletalguteks toodi tuppa pikad lauad. Naised istusid, valged põlled ees, laudade taga. Võrdsel kiirusel töötasid käed ja suud. Kui töö oli tehtud ja küla uudised edastatud, ilmusid kohale poisid ja pillimees, viidi lauad välja ja tants võis alata.
Edukad naised osalesid käsitöö- ja kokanduse kursustel. Pivarootsis kursusi kohapeal ei korraldatud. Seetõttu ei peetud paljuks kaugemale minna.
Veidi hiljem, uudismaade ülesharimisel, kasvas põllumajandus. Karjamaadest tehti põlde, algas kodude kaunistamine, istutati ilu- ja viljapuid. Ehitati meierei, millega lahendati probleem piima ümbertöötlemisel. Taludes kasvas piimalehmade arv, peeti hobuseid, igas peres olid suured lambakarjad.
Oli täielik naturaalne majapidamine – kõik eluks vajalik toodeti talus, peale soola, tuletikkude, lambiõli ja suhkru. Kasvatati ja töödeldi lina ning kanepit, talvel kooti villaseid ja linaseid kangaid, kanepist punuti köisi talutööde ja kalapüügi vajaduseks. Püüti võrkudega räime ja õngedega turska. Kõige tulusamaks on kohalikele ajast aega olnud angerjapüük. Kala ostsid kokku merel seilavad sumplaevad.
Kahjuks jäi Eesti Vabariigi aeg lühikeseks. Toimusid ju suured muutused kogu Euroopas.

 

Sõjad
Õnneks ei ole Pivarootsi külas I ja II maailmasõja ajal otsest lahingutegevust toimunud.
Pivarootsi meestel tuli minna I maailmasõtta, osaleda Vene tsaarivägede koosseisus.
II maailmasõda kujunes külale kannatusterohkeks. Külas viibisid vaheldumisi nii Vene kui ka Saksa sõjaväelased. Venelasi kardeti rohkem kui sakslasi. Põhjuseks oli 1941. aastal bolševike poolt korraldatud mahalaskmised ja küüditamised. Suuri lahinguid külas ei toimunud.
 

Loodus

Pivarootsi loodus on väga mitmekesine ja liigirikas. Esindatud on Eestimaa orhideed, anemoonid, leidub suurel hulgal sarapuid ja muidugi kadakaid. Taeva all võib liuglemas näha merikotkaid. Pivarootsi poolsaare rannik on sobilik peatuspaik mitmetele rändlinnuliikidele.

Läänemaa on ajalooliselt olnud oluline loopealsete kants. Hanila vallas võib nimetada kolme suurt piirkonda. Need on Kaseküla-Esivere, Puhtu-Laelatu ning Pivarootsi. Kõik need suured alad ja pärandkooslused on jõudsalt kinni kasvamas, aga samas on need kogu Eesti loopealsete säilimise mõttes üliolulise väärtusega. Pivarootsi alvarid vajavad seetõttu järjepidevat niitmist ja karjatamist.
Pivarootsi võimas ja rikas looala võiks pärast taastamist kuuluda Eesti ja seega ehk kogu Euroopa pärandkoosluste esikolmikusse.

Pivarootsi ümbrus on üks vähestest aladest, kus vaikne meri, tasased rannakarjamaad, loopealsed ja kadastikud loovad Lääne-Eestile omase miljöö. 



Toimetaja: MERIKE EHASALU