Vatla küla

13.01.16

Asukoht

Vatla küla asub Hanila valla lõunaservas, piirnedes vahetult Pärnumaaga. Küla läbivateks suuremateks ühendusteedeks on Audru-Nurmsi ja Karuse-Kalli maantee. Haapsallu on siit umbes 75 km ja seetõttu sõidetakse linnaasju ajama sageli hoopis Pärnusse, mis asub umbes 55 km kaugusel. Lihulasse on Vatlast pisut üle 20 km, Tallinnasse 130 km. Vatla naaberküladeks on läänes Äila ja Nehatu, põhjas Nurmsi, idas Kiska ning lõunas juba Pärnumaal asuvad Paatsalu ja Sookalda küla.


Küla iseloomustus

01.01.2016 seisuga on Vatlas 169 elanikku. Vatla küla on üks Hanila valla kolmest suuremast keskusest. Küla pindala on ligikaudu 12 km². Küla kese asub Vatla mõisaansambli ümbruses. 

Külas on 6-klassiline Vatla Põhikool, rahvamaja, spordihoone ja raamatukogu, mis asuvad kõik mõisakompleksi hoonetes.

19.04.2005 loodi Vatla Külaselts. Seltsi eesmärgiks on elamisväärse ja turvalise elukeskkonna loomine, ajaloo ja looduspärandi väärtustamine, tutvustamine ja kohaliku mõisakompleksi edasiarendamine.

Ettevõtlus külas ei ole arenenud. Töötab ainult üks lüpsifarm ja on ka mõned FIE-d, kuid elanikele töökohti need ei võimalda. Tööealise elanikkonna hulgas on palju töötuid. Tööl käimist väljaspool asulat pärsib halb bussiühendus.


Loodus

Vatla küla asub Lääne-Eesti madalikul. Maapind on enam-vähem tasane. Kultuurmaastiku osakaal on Vatlas (koos Nurmsi külaga) ümbruskonna suurim. Edasi põhja suunas liikudes tuleb juba suur Tuhu-Kunila loodusmaastiku laam. Ka Vatla küla lõuna- ja kaguosas levis varem madalsoo, mis tänaseks on kuivendatud ja üles haritud. Soo nimetus on aga kõnepruugis säilinud. Nii kutsutakse selle piirkonna (valdavalt rohumaid) Koru sooks.

Põllualad asuvad mõisasüdamest idas. Äila külaga piirnevatel aladel on mineraalmullad, mistõttu põlluharimiseks on need alad külas parimad. 

Suuri metsaalasid külas pole. Valdavalt on tegemist põldudevaheliste metsatukkadega või pisut suuremate puistutega, kus ülekaalus on lehtpuud: kased, lepad, haavad, niiskematel aladel pajud. Kohati esineb ka mändi. Kiska külaga piirnev mets on endine puisniiduala, kus tüüpliikidena kasvavad tammed ja sarapuud.

Väga oluline loodusobjekt külas on looduskaitsealune Vatla mõisa park. Pargi suurus on ligi 20 hektarit. Pargipuistu on vana, ja sageli esineb tormimurdu ja –heidet. Samas on see paljude vanade puudega kooslus väärtuslik elupaik tervele reale Eestis kaitsealustele liikidele. Pargis elab kodukakk ja mitmeid rähniliike. Oluline on park nahkhiirtele, kuigi tähtsaim talvituspaik on hävinud. Kindlasti on pargis veel nii mõndagi avastusväärset, millest praegu andmed veel puuduvad. Mõisaaegne vetevõrk enam algsel kujul ei toimi. Pargi põhjapoolne osa kannatab liigniiskuse all. Jõed ja järved küla piirides puuduvad. 


Ajalugu

Vatla ümbruse asustus on tagasihaaratavalt jälgitav muinasaega. Selle säilinud mälestusmärgina püsib Vatla maalinn, mille kõrval asuvas Linnuse külas toimunud arheoloogilisel kaevamisel avastati 1972. a XI-XIV saj. muinasasula koht. Mõni kilomeeter linnusest asub Vatla mõis. 

Kirjalikes allikates mainitakse Vatla nime esmakordselt 1320. aastal, millal ordumeister Gerhard von Jorke müüs samanimelise küla Padise kloostrile. Hiljem läks küla Lihula tsistertslaste valdustesse, kellele Vatla kuulus orduaja lõpuni. Selle aja vakuraamat näitab, et Vatla külale kuulus 1591. aastal 13 adramaad põldu ning head karja- ja heinamaad, puudusid aga mets ja veski, 100 aastat hilisemas vakuraamatus räägitakse juba Vatla mõisast. 1690. aastal oli mõisal juba 42 talu neljas külas, mõisa juurde olid püstitatud kõik vajalikud majapidamishooned, sealhulgas veski ja kõrts. Mõisa majandus tugevnes ilmselt XVII saj lõpul möllanud katku ja Põhjasõjale järgnenud aastail aeglaselt. Vatla mõis vahetas korduvalt omanikke ja niisugune omanike vahetus ei räägi majanduslikust tugevast ja heal järjel olevast mõisamajapidamisest, vaid pigem vastupidisest olukorrast. Praeguse mõisahoone ehitusaeg arvatakse olevat 1807-1820.a. Huvitav on, et mõisa ait ja tõllakuur on ovaalsed, kõvera hoone ühest nurgast teise ei näe. Ka IX sajandil vahetusid mõisas mitmed omanikud. Eeltoodut kokku võttes võib öelda järgmist, et majanduslikud ja demograafilised tingimused, milles kujunes, ning arenes Vatla mõis, ei võimaldanud järelikult kogu mõisa eksisteerimisaja vältel mõisa olulist majanduslikku tugevnemist.

Vastavalt 1919. a "Maaseadusele"  võõrandatakse ka Vatla mõis. Alates 1923. a töötab mõisas kaheklassiline kool. 1925. a laiendati kool juba kuueklassiliseks. 1926. a muudetakse mõisa ait rahvamajaks ja selle juurde tekib raamatukogu.

Pärast mõisate natsionaliseerimist algas hoogne talude rajamine ja Vatla küla on paljuski tekkinud endiste mõisahoonete baasil: Kapteini maja -mõisavalitseja maja, Korju-kuivati-viljaait, Kuusiku-karjalaut, Pargi-sepipada.

Loodi Tuletõrje Selts, Näitemängu selts, kuid siiki ei muutu Vatla oluliseks kultuurikeskuseks ja sellele ei aita kaasa ka mõisa ümber tekkinud asundus. 

Suuri lahinguid Vatla kandis ei toimunud, kuid ettevalmistused sõjaliseks tegevuseks olid küll tehtud, seda tõendavad tänaseni osaliselt säilinud kaevikud (Vahari maja taga). Talurahva elu jätkus rahulikus tempos 1949. a kevadeni, mil hakati moodustama kolhoose.

Vatla kandi küladesse tehti kaks kolhoosi (V. Kingissepa ja 1. mai nimeline kolhoos). Kingissepa ja 1. mai kolhoosi ühinemisel tekkis 1961. a kolhoos Koit ja sel ajal rajati ka kolhoosi töökoda Vatlamäel, mis praegu on erastatud. Koidu kolhoosi ajal ehitati ka endise mõisaköögi varemetele maltoosavabrik, mille järgi teati Vatlat ka kaugemal. Vabrik lõpetas tegevuse 90-ndatel, sest ei suutnud enam oma toodangule turgu leida. Koidu kolhoosi aega jääb ka esimeste korterelamute ehitus Vatla mõisa naabrusse.

1976. a hakkasid riigis puhuma uued tuuled ja väikesed kolhoosid otsustati teha veel suuremateks. Kevade, Matsalu ja Koidu kolhoosi liitmisel tekkis üks suur Karuse kolhoos ja Vatla oli ainult üks väike osakond, kus oli oma põllundusbrigaad. Karuse kolhoos kestis 1987. aastani. Kuid riigis hakkasid puhuma jälle teised tuuled ja arvati, et väike majandab ennast paremini. Nii pandigi 16.12.1987. a alus Vatla kolhoosile. Kaua see siiski ei saanud püsida, sest seoses oma riigi tekkimisega 1991. a lagunes ka kolhoos, kolhoosi vara müüdi erakätesse, maad erastati.

 



Toimetaja: MERIKE EHASALU