Vatla linnus

21.06.17

Vatla linnus (ka Linnuse või Karuse linnus või maalinn), asus Linnuse küla lähedal Linnuse otsamoreenseljaku loodeotsal. Linnuse õue (u 1700m2) ümbritses 2-3m kõrgune vall, mille väliskülg liitus seljaku 8-9m kõrguse nõlvaga. Linnuse lääne- ja kaguküljel on väravakoht. Arvatavasti 11.-13. saj maalinn oli muistse Karuse kihelkonna (Henriku Liivimaa kroonikas Cozzo) keskus.

Vatla linnamägi

Foto: Arno Peksar

Vatla linnus on üks ilmekamatest Lääne-Eesti muinasaja lõpul püstitatud neemiklinnustest. Kõrgelt linnuseharjalt, mis paistab ära ka maanteele, näeb üle metsade umbes 5 km kaugusel asuvat merd. Linnus on ehitatud jääaja lõpul tekkinud moreenvalli loodepoolsele otsale. Linnus on põhiplaanilt ovaalne, läbimõõt 42-60m. Linnuseõue piirab raud- ja paekividest ning mullast püstitatud vall, milles on näha kaks sissepääsu; neist kagupoolne kaevati sisse alles 1950-ndate aastate keskel. Linnusevall on sellel küljel 3,75m, idaküljel kuni 11,5m kõrgune ja järsk.

Linnust ei ole arheoloogiliselt uuritud. Linnuseõue kultuurikiht on tublisti kannatada saanud: varem oli see põllu all, hiljem valati aga siia tsemendist tantsupõrand., millega hävitati muinasjäänused linnuse keskosas.

Linnuse ümbruses on hulk muistiseid. Kõige vanemad neist on I aastatuhandel e.m.a. kultuseobjektidena kasutatud väikeselohulised kivid, millest üks asub külast (linnuse tõttu on sellele lähedal paiknevaid majapidamisi hakatud kohapeal kutsuma ka Linnuse külaks) seljakule viiva tee linnusepoolses veeres ja teine natuke maad linnusest loode pool. Nii seljakult kui selle külapoolselt jalamilt, samuti külast endast on aegade jooksul pidevalt kogutud muinasleide (savinõukilde, tulekivitükke, münte jm). 1972. aastal rajati Evald Tõnissoni juhatusel Linnuse küla territooriumile mitu proovikaevandit muinasasustuse iseloomu tundmaõppimiseks. Leiti, et nooremal rauaajal on siin olnud hajali paiknevate üksikute omaette seisvate õuedega asula.

Raamatust "Arheoloogiga Eestimaa teedel", 1989. 



Toimetaja: EERO SAHK